Kes kellega sööb?
Sööklas, õpilaste meelispaigas, meeldib ka õpetajatel olla.

Kati-Ly

Vahetunnikell heliseb. Klassiuksed lendavad paukudes lahti ning näljased õpilased tormavad söökla poole. Halastamatult trügides jäävad nad oma portsu ootama. Supikauss võetakse veidi pettunult vastu. „Täna pidi ju makaronipäev olema,“ vingub üks tütarlaps, kuid pehme sai lööb silma särama küll ning edasi käib võitlus juba paremate istekohtade pärast. Ümber laudade tiirutatakse nagu saaki otsivad raisakotkad ning vabanevale kohale potsatatakse võidurõõmsalt.

Sööklas meeldib aega viita ka õpetajatel. Siiri Aiaste valvab ukse peal ning tema kartmatu kullipilk peletab eemale kõik, kes valel vahetunnil süüa soovivad. Sööklasse ilmub matemaatikaõpetaja Kübe Tämmo, kes osavalt järjekorda eirates oma kausi haarab, seejärel naeratab tänulikult kokatädidele ning ühineb Annela Valdi ja Karmen Kiseli seltskonnaga, kus arvatavasti pead vangutades hukka läinud nooruse üle arutatakse – küll need lapsed on ikka sõnakuulmatud.

Järjekord on kahanenud ning söögi järele ilmuvad Ruth Borovik ja Ene Tiits, kes malbelt naeratades rohkem süüa saavad ning enda valdusesse hiiglasliku laua haaravad. Muidugi kõnnivad õpilased sellest lauast kaarega mööda ning pressivad ennast kasvõi seitsmekesi neljase laua taha, peaasi, et ei peaks inglise keele õpetajatega lauda jagama. Kes tahakski nautida oma einet, kuulates, kuidas järjekordne töö aia taha läks ning essee esitamisest on peaaegu viis nädalat möödas.

Kindlasti on kõik tähele pannud, et vene keele õpetajad Niina Rekuta ja Nadežda Menšikova saavad fantastiliselt läbi. Tegu on meie kooli kõige suuremate sõbrannadega. Vahetunnid veedetakse koos vesteldes, ehk isegi klatsides? Ning otse loomulikult ei suuda mitte mingisugune  vägi neid ka söögivahetunnil lahutada. Tõsi, nemad ilmuvad siis, kui suurem osa õpilastest juba puhvetijärjekorras kommi ostavad. Need kaks daami on küll lahutamatud ning tundub, et ka sel vahetunnil jätkub juttu kauemaks.

Söökla on koht, kus ei ole mitte keegi üksi. Arvutiõpetaja Aivar Metsaveer, keda tuntakse ka Aiku nime all, on võitnud õpilaste südamed. Ning kõik, kes arvavad, et Aiku istub ainult oma ruumis ja tegeleb arvutitesse häkkimisega (ei ole välistatud, et ta seda ei tee), eksivad rängalt. Üksikust arvutinohikust on asi kaugel. Aivar on ümbritsetud lustakate õpilastega ning selline tähelepanu toob meie arvutiõpetajale sära silmadesse.

Söökla jääb aina tühjemaks ning eelkell kutsub juba kõiki jälle usinalt õppimisega tegelema. Kokatädid puhastavad laudu ning korjavad pahuralt mõne lohaka marakrati tagant nõusid ära. Järjekordne 45 minutit rahu ja vaikust, kuni jälle vahetunnikell kutsub näljaseid õpilasi ja õpetajaid sööklat täitma.

Viimased viivud kooliõpilasena
 Tagasivaade tutipäevale ja lõpukellale.

Melissa

Reedel, 23. aprillil oli Kuristiku koolimaja täidetud vahvasti riietatud abiturientidest, kes mööda koridore ringi jooksid ning oma lapsepõlvehetki meelde tuletasid. See oli lõbus päev, sest kaheteistkümnendikud said välja elada aastate jooksul kogunenu. Nad lasid end täiesti lõdvaks ja nautisid koolis ringijooksmist ja lollitamist, ilma et keegi neid keelaks.

Klassid olid dekoreeritud värviliste õhupallidega ja lintidega, ustele (Koppeli klassis tõmbekapile) olid kleebitud kõikide tulevaste vilistlaste nimed. Aulas toimus abiturientidele eriline karaokehommik. Laulud olid loomulikult vanad head lastelaulud.

Üks meeldejäävamaid hetki oli „publiku” jaoks kindlasti see, kui lõpetajahakatised mööda staadionit ringi jooksid ja Aivar neid kaameraga taga ajas. Mõned kimasid lausa autodega, puhusid pasunat ja lehvitasid kõikvõimalikest luukidest. Eks mööda staadioniringi ongi mõnusam mootorsõidukiga sõita, kui oma jalgadel tööd lasta teha. 

Lõpukella päev oli esmaspäev, 28. aprill. Aasta alguses saatsid kaheteistkümnendikud värsked koolilapsed aulasse aktusele. Seekord oli olukord vastupidine – esimese klassi õpilased viisid käe kõrval aulasse terve abituuriumi, et veeta nendega koos nende viimane ametlik koolipäev.

Aulasse oli kogunenud ka 10. ja 11. klassid. Ürituse lõi lahti võimas marss aulasse muusika saatel. Rahvas plaksutas ja elas kaasa, kui pikk rivi uksest sisse sammus. Istuti siis rõõmsalt maha ja kuulati kõnesid õpetajatelt ja õpilastelt. Lõpuks jõudis kätte aeg pöörata pilgud ekraanile, kust lasti meile 11-ndate klasside poolt koostatud lühifilme abiturientide kohta. Naerda sai paraja kõhutäie! Filmid olid nagu tõeliste professionaalide poolt tehtud. Kui filmid vaadatud, kõned kuulatud, suunduti koolihoovi, kuhu istutati 21. lennu puu – hõbekuusk.

Need kaks päeva olid kaheteistkümnendikele südamelähedased päevad, viimased päevad koolimajas, üks lõbus, teine veidi nukrama sisuga. Peavad nad nüüd ju meie kalli Kuristikuga hüvasti jätma. Aga kõigile abiturientidele tuult tiibadesse ja seilake pikalt edukuselainetel!

Teated ÕOV surmast... 
Õpilasomavalitus vaagub hinge ja ootab värskeid ideid.

Chris

Lõppenud aasta ei toonud kuigi palju rõõmu õpilasomavalitsusele. See aasta on olnud igavavõitu, võrreldes eelnevate aastatega. ÕOV maine ja tegevus on tublisti vähenenud – inimesed on ükskõikseks ja laisaks läinud. Põhjuseid on väga palju: tundub, et kellelgi pole ideesid ega inspiratsiooni midagi korda saata ja väga paljusid lihtsalt ei huvita midagi ise korda saata, oma sõna koolielus sekka öelda.

Selle aasta üheks suureks miinuseks oli vanemate, kogenenumate ÕOV liikmete vähesus –  ÕOV koosnes peamiselt 10. klasside õpilastest. Nende hulgas leidus aasta alguses mõni vanem tegelane ka, kuid ka need viimased tublid vajusid õppeaasta lõpus ära. Nüüdseks on ÕOV-sse jäänud vaid gümnaasiumi noorim klass ja põhikool.

Selle aasta põhjal võib väita, et ÕOV ei mängi mitte mingisugust rolli meie koolielus. Loodame, et sügisel toimub õpilasomavalitsuse renessanss.

Kuristiku pime pool
Julged kümnendikud veetsid öö koolimajas!

Chris, Tim

Otsustasime veeta öö neljakesi koolimajas. Kell 22.00 lahkus öövalvur teadmata suunas (ma arvan, et tal on pesa mingis salapärases ruumis) ja me jäime omapead.

Loomulikult olime uudishimust lõhkemas ja ärevil - meid painas küsimus, kas meie koolis siiski kummitab, nii nagu pajatad iidsed (noh, umbes paarikümneaastased) legendid. Me otsustasime leida lahenduse lahendamata asjadele ja hakata uurima, kus need vaimud ikkagi viibivad ja millal neid näha saab.

Kõik sai alguse kell 00.00, loomulikult on see tavaline kellaeg, kui hakkavad juhtuma igasugused imelikud asjad tühjades hoonetes. Kahe tunni vältel oli kuulda pidevat vilinat või isegi vuhisemist, ei tea, kes seda tegi või kust see tulla võis - kõige tõenäolisemalt oli tegemist siiski tuulega.

Kell 01.15  hakkasid koolimajas kajama naljakad ja väga hirmuäratavad hüüded ning järsku hakkasid koolimajas kõik tuled vilkuma, nagu keegi mängiks lülititega. See tunne oli nii jube, et judin voolas üle terve keha - tundsime, kuidas ihukarvad üksteise järel püsti kargasid. Valmis tuli olla igaks võimalikuks juhtumiks.

Järgmine ja kõige jubedam hetk oli kell 03.00, kui olime neljakesi aulas ja kuulsime, et keegi jooksis suurtepoolel ringi. Ehmatasime ja läksime suure huviga seda lähemalt uurima - see jooksmine ja trampimine tuli neljandalt korruselt. Läksime sinna, metalluks oli lukus, asetasime kõrvad vastu ust ja jäime kuulatama, endiselt keegi nagu jooksis koridori lõpus, järsku oli vaikus ja siis sööstis suure hooga mingi asi vastu raudust.

Tormasime kiiresti aula poole ja peale seda, kui kõik neljakesi õnnelikult pärale jõudsime, läks suure hoobiga aula uks ise kinni. Ning peale ukse sulgumist avanes muusikaklassi uks, mis on aula poole, ning pimedast klassiruumist oli kuulda klaverimängu. Me läksime kõik nurka ja hoidsime üksteisest hirmunult kinni.

Lõpuks vaikis ka klaverimäng ja muud kõrvalised helid, me heitsime magamiskottidesse magama ja hommikul algas meie uus koolipäev, täis hirmutavaid mälestusi möödunud ööst. Mitu õpetajat küsis, miks me nii uniste ja äraseletatud nägudega oleme.