Ülevaade Eesti ajaloost 1920. ja 1930. aastatel

Rele Reimand

1920. aasta 15. juunil kuulutati esimest korda välja Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus detsembris. Varem ei saadud seda iseseisva riigi alustala ellu rakendada lihtsalt sellisel põhjusel, et poliitiline olukord oli äärmiselt ebastabiilne (nt. võõrvägede siinviibimine). Esimene põhiseadus oli oma aja kohta üks demokraatlikemaid Euroopas. Rahvas valis hääletamise teel Riigikogu ehk parlamendi, mis koosnes 100 liikmest ja oli võimul kolm aastat ( valimisõigus oli kõigil üle 20. aastastel meestel ja naistel ). Riigikogu valis omakorda valitsuse ja riigivanema. Valitsusel oli täidesaatev võim ning ta sõltus täielikult parlamendist ja kui valitsusele umbusaldust avaldati ei jäänud sel muud üle kui tagasi astuda. Riigivanem aga täitis nii presidendi kui ka peaministri kohustusi.

Põhiseadusega kehtestati ka laialdased kodanikuõigused. Üks olulisem neist oli kodanike täielik võrdsus seaduste ees, vaatamata rahvusele, soole, usule, varanduslikule seisundile jne. Nende õiguste juures tuleb aga silmas pidada seda, et need ei laienenud kogu Eest territooriumil vaid Tallinnas, piiriäärsetes rajoonides ja raudtee piirkonnas kehtis kaitseolukord, mis lubas kitsendada põhiseadusega kehtestatud vabadusi. Kuna Eesti Vabariik (EV) oli demokraatlik, siis valitses mitme parteilisus, mis aga tähendas, et ükski erakond polnud võimeline looma üksi tugevat valitsust. Kõige sobivamaks osutus koalitsiooni valitsus, kus võis korraga võimul olla 3-5 erakonda. 1921-1931 aastail valitses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks eluaastaks oli 11 kuud. Kõige aktiivsem poliitik oli Konstantin Päts (Põllumeest kogu), kes tegutses (kõige kauem) viiel korral Riigivanemana. Talle järgnesid Jaan Teemant (ka Põllumeeste kogu) ning Jaan Tõnisson (Eesti Rahvaerakond ), kes olid Riigivanemana neljal korral.

Kümnendi alguse suurimaks probleemiks oli iseseisvuse vastane tegevus. Kõige tuntum ja suurim selline liikumine oli Eesti Kommunistlik Partei (EKP), kes sai kõik oma käsud otse Moskvast. Nende eesmärgiks oli Eesti valitsuse kukutamine ja nõukogude võimu kehtestamise ja Nõukogude Liiduga ühinemise nõue. 1. detsembril 1924. aastal tehti ka riigipöörde katse. 300 relvastatud võitlussalklast tungis kallale valitsusasutustele, sidekeskustele ja sõjaväeosadele aga kuna rahvas jäi truuks oma maale suudeti riigipööre peatada. Pärast sellist riigivastast aktsiooni EKP keelustati.

1920.aasta lõpus puhkenud majanduskriis jõudis Eestisse järgmisel aastal. Kõigepealt tabas see põllumajandust ja tööstust. Hinnad langesid ja Eesti kaupade turg mujal maailmas vähenes. Rahva olukord halvenes ja see tõi kaasa suure tööpuuduse. Elujärje halvenemise süüdlasi nähti erakondades. Eeskätt poliitilise ebastabiilsuse pärast tekkis kolmekümnendate algul vajadus uue põhiseaduse järele. Tingituna majandus- ja parlamentaarkriisist nõudis rahvas nn. "kõva käe" poliitikat. Korraldatud konkursi uuele põhiseadusele võitis VAPSIDe nägemus ideaalsest konstitutsioonist. Uue, arvult teise põhiseaduse jõustumise tähtaeg oli 1. jaanuar 1934 a.. Sellega muudeti Riigikogu poole väiksemaks, s.o. 50 liikmeliseks. Parlamendi osatähtsus riigiasjade otsustamisel vähenes, kuna riigivanemale anti vetoõigus parlamendi otsustele ning ka õigus kuulutada ainuisikuliselt välja uusi seaduseid .

Uut põhiseadust oskas ära kasutada K. Päts ja J. Laidoner, kes 1934. aasta märtsis teostasid sõjalise riigipöörde. Samal õhtul kehtestas valitsus K. Pätsi nõude üleriigilise kaitseolukorra kehtestamiseks kuueks kuuks ja määras kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks. Septembris pikendati kaitseolukorda veelgi ja kui Riigikogu söandas valitsuse samma arvustada, kuulutati istung lõpetatuks ja rohkem neil enam kokku tulla ei lubatud, ehkki ametlikult Riigikogu laiali ei saadetud. Järgmisel aastal keelustati kõikide teiste poliitiliste erakondade tegevus peale Isamaaliidu, kehtestati tsensuur meediale ja riigi kontroll kõikvõimalike elualade üle ( ametiühinguliikumised, noorsoo-organisatsioonide , jne). 1935 aasta lõpuks oli demokraatlik kord vahetunud EV´s autoritaarse diktatuuriga.

1936. aastal teatas K. Päts, et on aeg alustada tagasipöördumist normaalsete olude juurde. Kolmas põhiseadus töötati välja 1937a., ellu rakendus siiski alles järgmisel aastal. Riigipeaks oli nüüdsest president, keda valiti iga kuue aasta tagant. Suurima muutuse tegi läbi riigikogu - parlament muudeti kahekojaliseks. Alamkoda koosnes 80-st rahva poolt valitavast saadikust ja ülemkoda omakorda 40-st kutsekodade esindajast. Valimisvanus kõrgenes kahe aasta võrra - alates 22 aastased võisid kasutada oma õigust valida Riigikogu alamkoja liikmed. Kuid kõigest hoolimata riigikogu osatähtsus strateegiliste küsimuste otsustamisel jäi ainult kolmandajärguliseks. Kehtima jäi tsensuur ja lubatud oli ainult üks partei. Demokraatia asemel oli ikkagi autoritaarne diktatuur.

Eesti majandus 1920 ja 1930 oli suhteliselt ebastabiilne. Vabariisi algusaastatel sai määravaks seotus Nõukogude Venemaaga (NV), mis pärast Tartu rahu katkes. Lisaks halvasid majandust veel ka sõdade ja revolutsioonide tagajärjed. Vähenes vahendajaroll Euroopa ja NV vahel. Rahandussüsteemi tuli alustada praktiliselt nullist, kuid siiski 1920 aastate algul majandus tõuseb. Rajatakse Eesti Pank, mis andis peamiselt laenu uute asutuste rajamiseks ja tegi seda liiga kergekäeliselt.

Samal ajal käivitus ka Maareform. Loodi ligi 56 000 uut asundustalu. Selle reformiga said peaaegu kõik, kes soovisid maad. Eelis järjekorras olid aga Vabadussõjas võidelnud isikud ja ka sõjas hukkunute perekonnad. Elu maal muutus paremaks. Kerkisid uued majad ning rajati isegi rida uusi külasid. Esmatähtsaks majandusharuks muutus põllumajandus. Loodi Maapank põllumajanduse krediteerimiseks. Ainukeseks puuduseks oli maa-alade killustatus.

Ka tööstus oli heal järgul. Tänu rohkesti leiduvale metsamaterjalile arenes puidutööstus ja puitu töötlevad ettevõtted nagu tselluloosi tehas ja paberikombinaadid. Toodeti peamiselt siseturule ja import hakkab ületama ekspordi hulga. Suureks probleemiks oli aga siiski tööpuudus.

Välispoliitiliselt seisukohalt oli Eesti ohus. Ühelpool oli suur ja võimas NV ja peagi oli puhkema ka teine maailmasõda. Eesti hakkas endale liitlasi otsima. Otsiti toetust Lääne suurriikidelt, kuid huvi Eesti vastu ei olnud nii suur, et mingid tõsisemaid lepinguid. Siiski prooviti aidata kuidas vähegi võimalik. Kaitseliidu leping sõlmiti aga ainult 1923. aastal Lätiga.

Kõige suuremaks saavutuseks võib aga pidada kultuur kõrget taset. Kultuuri professionaliseerumine, mis aitas kaasa eesti keele kaasajastamisele ja kasutamisele. Püsis traditsiooniline rahvakultuur. Kehtestati kohustuslik algharidus, mis 4 aastat ja millele järgnes 5-klassiline keskkool ja sellele omakorda 3- klassiline gümnaasium. Suuremat tähelepanu pandi kutseharidusele, rajati uus kutsekooli ja nende õpetajatele tehti mitmeid soodustusi. Ülikooli haridust sai peamiselt Tartus, kuid kõrgharidust pakkusid ka Tallinna Tehnika Ülikool, kunstialast kõrgharidust andis kas Tartu kõrgeim Kunstikool "Pallas" või Riigi Kõrgeim Kunstikooli. Muusikaalast kõrgharidust võis saada Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, Tallinna Konservatooriumis ja Riiklikus Lavakunstikoolis. Üha enam kasvas haritlaste arv.

Eesti Vabariigi ajajärk oli küll poliitiliselt ja majanduslikult seisukohalt rahutu ja ebastabiilne, kuid see aitas kaasa praeguse Vabariigi loomisele ja selle vigade parandamisele.

• Referaat
• Referaat
• Comenius meeskond