23. - 26. juulini 2010 toimus koostöös Kaitseväe Kirde Kaitseringkonnaga Tapal Tallinna Noorte Kotkaste Ida rühma välilaager. Välilaager oli teema-õppeaasta finaal, mille eesmärk oli pakkuda noortele huvitavat elamust, õppides võitleja põhilisi baasoskusi tegutsemiseks maastikul lahingutingimustes. Sellele oli eelnenud ka väeosalaager kevadel Jägala sõjaväelinnakus, kus rõhk oli armee siseelu põhimõtete ja varustuse-relvastuse tundmaõppimisel.

Lisaks 9-le Ida rühma noorele (kõik Kuristiku gümnaasiumi õpilased) osales laagris 5 külalist teistest Tallinna rühmadest ning 1 kodutütar. Õpet aitasid läbi viia kaadrikaitseväelased Tallinnast, sealhulgas leitnant Alar Karileet, kes ise samuti kunagi Kuristiku Gümnaasiumi põhikoolis õppinud.

Laagritegevus jagunes 4 päevaks. Reedel toimus sõit Tapale, varustamine, relvastamine, motoriseerimine ja paiknemine maastikule. Laupäeval oli peamiselt võitleja baasväljaõpe (näiteks maskeerimine, varjumine, positsiooni valik, liikumisviisid) ja pühapäeval juba koostegevused väikeallüksuse tasemel. Pühapäev lõppes paaritunnise lahinguga linnavõitluslinnakus, kus noored said õpitut rakendada ja omavahel mõõtu võtta. Nädalavahetuse sisse mahtusid veel meditsiiniõpe ja valikorienteerumine, milles saavutasid mäekõrguselt parima tulemuse Renee Rannaoja, Harli-Marten Aas ja Rauno Aia. Esmaspäev kulus hoolduseks, varustuse tagastamiseks ja kojusõiduks. Pühapäevani ööbiti telkides, kuna vastu esmaspäeva magati juba sõjaväelinnakus kasarmuvoodites.

Et asi oleks maksimaalselt reaalne ja täiuslik, kuulus iga noorvõitleja varustusse muuhulgas kiiver, rakmed, killuvest ning ka relv. Tõtt-öelda polnud varustusekoorma pidev kandmine ja rapsimine noortele sugugi meelakkumine - seda eriti tänu vahepeal põletavalt kuumaks (+32°C) kujunenud suveilmale. Samuti ei jäänud tänu valvepostil käimisele just palju uneaega. Seetõttu kandis välilaager lisaks väljaõppetemaatikale tegelikult pisut ka vastupidavuse arendamise eesmärki. Tapal oli siiski erinevate õppekohtade vahel liikumise hõlbustamiseks, ajavõiduks ning varustuse kaasaveoks allüksuste käsutuses ka oma maastikuveoautod.

Hoolimata pisut väsitavatest tingimustest, tihedast väljaõppest ja esmakordsusest tulid õpilased oma ülesannetega hästi toime. Loodetavasti õnnestub sarnane üritus korraldada ka aasta pärast.